laupäev, 14. aprill 2018

Minu uus raamat: LCHF 2. Süsivesikuvaese köögi hõrgutised.


6. aprillil 2018 ilmus minu teine raamat "LCHF 2. Süsivesikuvaese köögi hõrgutised".

See raamat algab lühikese sissejuhatusega selle kohta, mida kujutab endast LCHF toitumine ning järgneb 50 retsepti. Seal on nii munatoite, snäkke, pearoogasid kui ka mõned magustoidud. 

Raamatu kaunite fotode autor on Meeli Küttim

Esimese nädalaga jõudis LCHF 2 Rahva Raamatu kokaraamatute topis esikohale, üldtopis on see tänase päeva seisuga 9. kohal. Oli juba ka kuulda, et Viljandis müüdi esimene partii vähem kui nädalaga läbi ja telliti juurde. Seda on rõõm kuulda! Aitäh kõigile, kes juba ostsid :)

Ka esimese raamatu kordustrükk on veel saadaval: "LCHF. Hea enesetunne rasvarikkast ja süsivesikuvaesest toidust." Esimene raamat sisaldab veidi pikemat ja põhjalikumat tutvustust selle kohta, mis on LCHF toitumine, vastused korduma kippuvatele küsimustele ning lisaks 65 retsepti.




Lõhe-spinati-omletirull


Väga mõnus hommikusöök, mille võiks juba eelmisel õhtul valmis teha. Sobib ka ideaalselt peolaual pakkumiseks. Toitev ja tervislik.

Vaja läheb:

7 muna
1 dl vahukoort
40 g Forte parmesani riivjuustu
soola, pipart
65 g pakk noori värskeid spinatilehti 

200 g philadelphia toorjuust
150 g lõhefileed õhukeste viiludena (soolatud või suitsutatud)
sidrunimahla
murulauku

Eelsoojenda ahi 200 kraadini.
Kata ahjuplaat küpsetuspaberiga ja raputa küpsetuspaberile umbes pool parmesani riivjuustust.
Klopi lahti munad, vahukoor, ülejäänud riivjuust, sool ja pipar. 
Sega munasegu sisse spinatilehed.
Vala muna-spinatisegu ahjuplaadile ja küpseta 200 kraadises ahjus 10 minutit.
Kummuta ahjuomlett suurele lõikelauale nii, et kohev spinatine pool jääks alla. Eemalda küpsetuspaber ja lase veidi jahtuda.
Määri ahjuomletile toorjuust (siledamale poolele, mis ahjus olles allpool vastu küpsetuspaberit oli).
Raputa toorjuustu peale murulauku.
Tõsta peale lõheviilud ja maitsesta kergelt sidrunimahlaga.
Rulli kokku, keera võileivakilesse ja tõsta 5 tunniks külmkappi.
Lõika viiludeks ja serveeri.


neljapäev, 22. veebruar 2018

LCHF seesamikuklid



Kes soovib LCHF raames saiale asendust, aga püüab vältida pähklijahusid, siis siin on hea lahendus seesamikuklite näol.

Vaja läheb:



3 muna
2 dl seesamiseemneid (kooritud)
1 dl päevalilleseemneid (kooritud)
1 spl fiberhusk
1 tl küpsetuspulbrit
½ tl soola
2,5 dl riivitud tugevamaitselist juustu (Cheddar, Västerbotten, Parmesan)
1 dl kreeka jogurtit
+ seesamiseemneid kuklitele pealeraputamiseks

Valmistamine:
1. Pane ahi 180 kraadile sooja.
2. Vahusta munad kohevaks, umbes 3-4 minutit miksriga.
3. Purusta seesamiseemned ja päevalilleseemned köögikombainis jahuks.
4. Sega hulka fiberhusk ja küpsetuspulber.
5. Sega jahusegu vahustatud munade hulka, lisa juurde ka riivjuust ja kreeka jogurt.
6. Jäta tainas 10 minutiks paisuma, seejärel vormi märgade kätega 6 kuklit ja tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Raputa peale seesamiseemneid.
7. Küpseta ahju keskosas 20-25 minutit.






Hea ja toitva sandwichi saad, kui lõikad kukli pooleks (nagu koorikleiva, rukkipala), määrid kummalegi poolele võid, paned ühele poolele ohtralt sinki, teisele poolele paksult juustu, vahele lehtsalati ja kurgiviilud ja seejärel kõik kokku. Sobib hästi näiteks reisile kaasavõtmiseks :)


moonakott lennukisse kaasavõtmiseks :)




pühapäev, 18. veebruar 2018

Põdralihahautis köögiviljade ja marjadega



1 kg põdraliha
200 g viilutatud šampinjone
2 sibulat
võid ja peekonirasva praadimiseks
300 g rooskapsaid ehk brüsseli kapsaid
1 spl Dijon sinepit
1 spl tamari sojakastet
400 g kreemjat kookospiima
veidi veisepuljongit
soola, pipart, kuivatatud tüümiani
värsket tüümiani
külmutatud jõhvikaid või pohli


Selle toidu juures on üheks olulisemaks nüansiks liha õhukesteks viiludeks lõikamine. Õhukesed metsloomaliha viilud ehk rootsi keeles "viltskav" või põdralihaviilud "renskav" on traditsiooniline saami toit, mis on saanud populaarseks kõigis Põhjamaades.

Oluline nipp liha õhukeseks viilutamise juures on teha seda siis, kui liha on poolkülmunud - nii saab terava noa abil tõeliselt õhukesed lihaviilud, mis hiljem üpris kiiresti küpsevad. Üliõhukeste viilude puhul ei ole ka väga oluline, millise lihatükiga on tegemist, see ei pea tingimata fileetükk olema.



Kui liha on viilutatud, siis prae pannil kõigepealt sibul võis klaasjaks ja prae läbi ka seeneviilud. Tõsta need teise potti. Prae nüüd kuumal pannil võis ja peekonirasvas läbi lihaviilud. Ära pane pannile kogu liha korraga, vaid prae osadena, nii ei jahtu pann liigselt maha. Peale praadimist maitsesta liha soola ja pipraga. Tõsta liha samuti potti sibula ja seente juurde. Vala lihale peale kookospiim, puljong, sega hulka sinep ja tamarikaste ning maitsesta kuivatatud tüümianiga. Kui kaste on keema läinud, lisa rooskapsad. Keera kuumus miinimumi peale ja jäta toit kaane alla tunniks ajaks hauduma/kergelt podisema.

Enne serveerimist lisa värsket tüümiani ja külmutatud jõhvikaid või pohli.




reede, 2. veebruar 2018

Pizzarullid

Mõnusad pizzarullid ja sama pizzapõhja retsepti võib mõistagi kasutada ka lihtsalt LCHF-pizza küpsetamiseks. Maitse mõttes soovitan valida juustudest just parmesani ja mozzarella, nagu retseptis kirjas.


2 pizzapõhja jaoks läheb vaja:

200 g parmesani riivjuustu
8 muna
1,5 dl vahukoort
4 spl fiberhuski
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola

Pane ahi 180 kraadile sooja.
Vahusta kõigepealt munad kohevaks, lisa seejärel Fiberhusk, vahukoor, küpsetuspulber ja sool ning sega hoolikalt läbi.
Kõige lõpuks sega hulka riivitud parmesani juust.
Jaga tainas kaheks ja tõsta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaatidele. Silu taignaspaatliga siledaks ja õhukeseks.
Küpseta kumbagi põhja (eraldi) ahjus umbes 10 minutit. Kui põhjad on küpsetatud, keera ahju kuumus 225 kraadile.

Täidise jaoks läheb vaja:

2 dl tomatikastet (soovitan kasutada võimalikult madala süsivesikusisaldusega pasta- või pizzakastet, mul oli näiteks Barilla basiilikukaste)
300 g singitükke (mul oli Nõo pizzakate keedusink)
350 g riivitud mozzarella juustu
pizza maitseainet

Jaga täidis pizzapõhjadele, kõigepealt kummalegi põhjale 1 dl tomatikastet, seejärel singitükke ja siis mozzarellat ja pizza maitseainet. Ära siiski kogu mozzarellat kohe peale pane, jäta osa ka kõige lõpus lisamiseks, kui oled juba pizzarullid välja lõiganud.
Lõika umbes 12-15 mm paksused viilud, laota küpsetuspaberiga kaetud plaadile, raputa juurde veel mozzarellat.

Küpseta nüüd pizzarulle veel umbes 10-13 minutit 225 kraadises ahjus, kuni need on parajalt kollakas-pruunikad.

Lase enne serveerimist veidi jahtuda!









reede, 11. august 2017

10 kilo kergem

Juba alates talvest olin kaaluga hädas, kord sain kaks-kolm kilo alla, siis tuli jälle samapalju või veidi rohkem juurde ja nii edasi. Kevadeks ei olnud pilt enam kuigi rõõmustav ja midagi tuli ette võtta. Mitte, et ma nüüd uuesti süsivesikuid sööma oleksin hakanud ja seetõttu juurde võtnud - ei, seda mitte - aga minu LCHF läks liiga liberaalseks ja toidukogused liiga suureks. Küll sai söödud mandlivõid, küll mitme paki kaupa pähkleid korraga, palju juustu, tihti ka veini, palju marju, suures koguses vahukoort, mitmeid LCHF-maiustusi - lisaks oma tavapärasele LCHF-toidule. Nagu ma ise olen iga liberaalsema LCHF-retsepti juures hoiatanud, et see ei ole kaalu langetav toit, astusin ma nüüd ikkagi sama reha otsa. Aga no mis seal ikka, inimene õpib kogu elu ja ka oma viiendal LCHF-aastal olen avastanud enda jaoks väga palju uut ja olulist selle toitumisviisi kohta.

Jaanipäeval otsustasin, et nüüd aitab. Oma esimese nädala muljetest Ketogainsi meetodiga kirjutasin lähemalt SIIN.

Praeguseks hetkeks olen Ketogainsi lainel olnud 48 päeva ja täna, 11. augustil kaalun täpselt 10 kilo vähem kui 24. juunil!


Mida ma siis teen?

1. Arvestasin enda keha parameetritele sobilikud makrod välja Ketogainsi kalkulaatoriga SIIN

2. Ma päris reaalselt järgin ka neid makrosid, kaalun toitu ja sisestasin andmed alguses Nutridatasse, nüüd tegin omale palju mugavama MyFitnessPali tasulise konto, kus saab seda tüütut toidu kaalumise ja arvestamise protsessi tunduvalt lihtsustada. Näiteks saab päris paljud toidud sisestada telefonikaamera ehk triipkoodilugeja abil :) Et toidu üle arvepidamise stressi veelgi vähendada, teen järgmise päeva menüü alati eelmisel päeval ette valmis. Seni on kõik kontrolli all ja ka asi sujub ka kiiretel tööpäevahommikutel kenasti!

3. Teen kodus väikestviisi jõuharjutusi, viimasel ajal selle kava järgi:

4. Mida ma siis söön? Ei midagi erilist tegelikult. Ikka samamoodi, nagu varem oma parematel LCHF-i päevadel ehk siis muna, liha, kala, kana, köögivilja, avokaadot ja sinna juurde häid rasvu (või, ghee, searasv, oliiviõli, kookosõli, avokaadoõli). Lihtsalt toitude vahekorrad on veidi teised kui varem: liha, muna ja kala söön ma nüüd palju rohkem kui varem. Köögivilju ja avokaadot söön sama palju kui varem. Toiduvalmistamiseks kulub rasva veidi vähem. Rasvakohvi ega rasvateed ega lihtsalt lusikatäit kookosrasva-ampsu enam ei harrasta. Selles viimases peitubki suurim erinevus.

Hoidsin algul igapäevaselt kaalul rõõmustavat miinust nähes hinge kinni - et no super, aga MINA JA KALORILUGEMINE + TOIDU KAALUMINE??? Kui kaua ma niimoodi vastu pean? Nälg võtab ju silmanägemise ära? Toidu üle raamatupidamine tekitab ju ületamatut stressi? Aga siiamaani ei ole ma küll mingit erilist nälga tundnud, täiesti normaalne ja hea on olla. Toidu kaalumises ja kokkuarvestamises ma ka vähemalt seni veel midagi kohutavat ei näe. Väga chill ja tore on ning langustrend kaalul annab muidugi mõnusa tõuke õiges suunas edasi liikuda :)



Minu instagrami @lchf_eesti jälgijad on kindlasti mu viimase aja toitudega kursis, aga siin siis mõned toidud, mis on täpselt minu isiklike Ketogainsi makrode järgi:

keedumunad, krevetid, avokaado, brie juust, majonees, sidrunimahl, till, tomat

mesclun salat, kuumsuitsulõhe, vutimunad, soolakurk, avokaadoõli, brie juust

ghees praetud munad, kuumsuitsulõhe, tomat, soolakurk, avokaado

Pirosmani restorani kalkunišašlõkk, sulguni juust, sibul, tomat, kurk (ketšupit ei söönud)

avokaado, praemunad, sink, ghees praetud spinat ja tomat

graavisiig, graaviforell, rukola, tomat, avokaado, keedumuna, tamari kaste

rostbiif, soolavõi, soolakurk

keedumunad, krevetid, avokaado, tomat, lehtsalat, majonees, till 

Ribeye steik, võis praetud minispargel

kukeseene omletuffinid singi, juustu, tomati ja sibulaga, avokaado, must kohv

lehtsalat, kuumsuitsulõhe, vutimunad, tomat, soolakurk, majoneesikaste sidrunimahlag

suvikõrvitsanuudlid, veisehakkliha, tomatikaste, basiilik

Brie juust "magustoiduks"

Suur 400 g T-bone steak, võis praetud spargel ja soolakurk

Suitsukana filee, soolakurk, brokolipüree võiga, brie

keedumuna, krevett, majonees, till, lehtsalat, avokaado, tomat, kurk, sidrun








neljapäev, 3. august 2017

Tervis Pluss august 2017

Maikuus andsin intervjuu ajakirjale Tervis Pluss ning fotod tegi minu sõbranna Ingrid :)






kolmapäev, 5. juuli 2017

Kas KETO peab ilmtingimata olema High Fat?


Viimasel ajal jääb inglisekeelsest LCHF/KETO meediaruumist järjest rohkem silma vastasseis kahe leeri vahel. On üks leer (mille järgi minagi siiani olen toiminud juba üle 4 aasta), mis soovitab süüa pigem vähem valku ja rohkem rasva ning teine leer, kus süüakse valku tunduvalt rohkem, aga rasva enam nii suurtes kogustes ei lisata. Peetakse tuliseid vaidlusi ja lõppkokkuvõttes tunduvad nii ühe kui teise poole argumendid omamoodi mõistlikud.

Süsivesikute osas on mõlemad osapooled ühel nõul ehk ca 20-25 g päevas ja see pole enam LCHF/KETO ringkondades üldse mingi teema, mille üle keegi vaidleks. Kuna aga ka teise, järest rohkem pead tõstva “rohkem valku” poole argumendid mulle mõistlikud tundusid ning nende saavtutatud tulemused mulle muljet avaldasid ja peale mu oma viimase aja väikest kaalutõusu oli mul soov sellest ruttu vabaneda, otsustasin nüüd lõpuks ka ise seda valgurikkamat versiooni proovida. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata. Esimese nädala kaalukadu oli üle 5 kg! Nälga mitte mingisugust. Kõrvalnähtusid ei olnud. Ei mingit kõhukinnisust, jõuetust ega keto-flud. See on küll minu jaoks paras kannapööre senisest, aga kes on kaalu allapoole saamisega hädas, neile julgen soovitada.

Nüüd ilmselt tekkis paljudel huvi asja vastu, et kuidas see siis täpselt käib ikkagi. Kõige rohkem infot leiavad inglise keele oskajad FB-grupist “Ketogains”. Selle grupiga liitumiseks tuleb vastata mõnele küsimusele ja grupis osalemise eelduseks on sealse FAQ põhjalik läbilugemine ja omaksvõtt. See on tugevalt administreeritud ja korralik grupp, mis juhindub ainult teaduslikult tõendatud väidetest, professorite Steve Phinney ja Jeff Voleki uuringutest (mullegi vanad tuttavad raamatud“The Art and Science of Low Carbohydrate Living,” “The Art and Science of Low Carbohydrate Performance”). Lisaks on neil grupis ka mitmeid arste ja teisi low-carb asjatundjaid, kes on ilmselt juba varasemast paljudele Dietdoctori lehe järgijatele tuttavad, nt dr Ted Naiman, Marty Kendall. Ehk siis tegemist ei ole mingi asjaarmastajate ise väljamõeldud süsteemiga. See andis mulle julgust proovida.

Kui ma seni olen kõige sobivamaks pidanud LCHF-makrode osas valemit – valgud soovkaal grammides (nt 65 g valku), rasva 2 x valgu number (130 g rasva) ja süsivesikuid ca 20 g, siis Ketogains soovitab valku tunduvalt rohkem (ca 1,5 - 2 g valku 1 kg soovkaalu kohta).

Millest siis see kahe leeri vaheline erinevus? Vähem valku soovitav koolkond lähtub kehale minimaalsest vajalikust valgukogusest, aga see miinimum ei pruugi olla alati optimaalne. Eile vaatasin läbi veel üle ühe hiljutise dr Steve Phinney loenguseeria ja seal soovitas temagi süüa valku 1,5-2 g soovkaalu kg kohta. Ning rasva kohta ütles ka Phinney, et kui sul on keharasva, siis soovid ju eelkõige seda põletada ja sel juhul ei ole mõtet omale igapäevaselt päris 200 g rasva sisse süüa, sest muidu põletad ju seda sissesöödud rasva, mitte oma keharasva. Kaalukaotuse ajal peaks vähemalt pool põletatud rasvast tulema oma varudest, mitte toidule lisatud rasvast. Kui soovkaal on käes, siis tõesti tuleb rasva juurde lisada, et mitte päris sünnikaalu tagasi jõuda.

Siin üks screenshot Steve Phinney loengust:

(Reference body weight - Phinney ütles selle kohta, et kui tema arstiks õppis, olid arstikabinetis tabelid ideaalkaaluga. Nüüdseks on ta aru saanud, et iga inimene on erinev ja seetõttu on erinev ka igaühe optimaalne kaal. 'Reference weight' on seega keskmine optimaalne kaal antud pikkusega inimesele. Aga ta ütleb, et ta ei ütle kellelegi, kui palju ta kaaluma peaks, sest iga inimese parim kaalunumber on selline, mille ta saavutab ilma liiga suure pingutuseta ja mille saavutamise juures ta elu veel elamisväärseks jääb :)




Peamised argumendid, miks mulle selline toitainetihedusele ja mitte liigselt rasvale rõhuv lähenemine mõistlik tundub:

  •  kaalukao tagab energiadefitsiit (söö vähem kui ära kulutad)
  • ketoosi tagab süsivesikute piiramine (ca 20-25 g päevas) ja ketoos omakorda tagab söögiisu vähenemise, mistõttu on energiadefitsiiti lihtsam ellu viia
  • valgud tagavad täiskõhutunde ja lihasmassi säilimise
  • kaalukaotuse ehk väiksema toidukoguse juures on tähtis süüa ainult toitainetihedat sööki – et kõik see vähene toit, mida sa sööd, oleks kasulikke aineid täis (loe liha ja köögiviljad, mitte rasvakohv)
  • Ketogainsil on kena illustratsioon, mis kogu nende filosoofia kokku võtab: valgugrammid on kohustuslikud, need tuleb alati ja iga päev täis süüa ning need ei muutu kunagi väiksemaks. Süsivesikuid võib süüa maksimaalselt 25 g päevas, see tagab ketoosi. Rasv on muutuv näitaja – kui tahad kaalus alla võtta, nihutad rasvagramme vähemaks, kui tahad kaalus püsida või juurde võtta, siis lisad rasva rohkem. Väga olulisel kohal on ka igapäevaselt suurema koguse soola tarbimine.
  • Ei mingit toidukordade vahel näksimist ega maiustamist, söömine toimub 2-3 korda päevas:  “Snäkid ja maiustused on tittedele rahustuseks ja koertele dresseerimiseks” :D
  • Soovitus on küll IIFYM (If It Fits Your Macros – “kui see mahub sinu makrodesse”), aga ometi taunib Ketogains libatoitusid – ketoks muudetud maiustusi, küpsetisi, mandli- ja pähklijahudest koogikesi, valgubatoone, magustoite, tihti ka pähkleid ja piimatooteid. Selles osas haakuvad Ketogainsi toitumispõhimõtted hästi ka minu seniste LCHF-tõekspidamistega ehk peamiseks söögiks olgu ikkagi päris toit ehk muna, liha, kala, kana, köögiviljad ja head rasvad. Viimase osakaal jääb mõistagi suurema valgukoguse ja piiratud kaloraaži tõttu senisest väiksemaks.


Siin asub Ketogainsi kalkulaator: https://ketogains.com/ketogains-calculator/

Sisestada tuleb oma kaal, rasvaprotsent, valida kaalukaotus, aktiivsuseks “sedentary” ja valgu lahtrisse taha linnuke aknasse “ketogains recommended”. Ka trennitegijatel soovitavad nad valida aktiivsuseks “sedentary” ja sisestada trenni lünkadesse 0. Energiadefitsiidi osas saab igaüks ise valida, kas valib etteantud -25% või väiksema defitsiidi. Mina valisin esialgu defitsiidiks kergemini talutava -20%. Vastavalt tulemustele saab ju seda hiljem redigeerida.

Kes oma rasvaprotsenti ei tea, võib leida oma makrod ka siit tabelist. Siin on pikkuse järgi antud minimaalne päevane valgukogus ja rasv vahemikuna (kaalulangetuse eesmärgil on soovitus tarbida igapäevaselt rasva umbes 10 g vähem kui valku). See tabel on pärit Ketogainsi sõsargrupist Optimal Ketogenic Living (OKL), aga kuna mõlema grupi võtmeisikud suures osas kattuvad, siis kattuvad ka nende kahe grupi põhimõtted. Näiteks mina isiklikult sain küll suuresti kattuvad makrod nii Ketogainsist kui ka OKL-ist.



Teine osa Ketogainsi progammist on jõutreening, aga sellest kirjutan mõni teine kord.

Mõned olulised artiklid, kust asja kohta lähemalt lugeda:


https://optimisingnutrition.com/2016/12/03/finding-your-optimal-insulin-load/


P.S. Kui liigse valgu osas räägitakse glükogeneesist st hoiatatakse, et liigne valk muutub samuti kehas suhkruks, siis minu isiklik kogemus seda ei kinnita või siis äkki need minu valgugrammid ei liigitugi "liigseks" - igatahes veresuhkur on mul ka praeguse toitumisviisi juures hommikuti püsivalt 4.3 ja ketoos ca 1.5. :) Või nagu Ketogainsis öeldakse - lihatükk ei ole päris sama, mis šokolaadikook - SIIT võib edasi lugeda.







esmaspäev, 3. aprill 2017

LCHF friikartulid? Friteeritud kollased oad :)

Rootsi LCHF-kogukonnas on viimasel ajal järjest suuremat populaarsust kogunud friteeritud kollased oad (Yellow Wax Beans), mida sealsed fännid taevani kiidavad ja maitse poolest friikartulitega võrdlevad ning igal võimalikul ja võimatul juhul lihatüki kõrvale serveerivad.



Ma suhtusin rootslaste vaimustusse esialgu leigelt, et küllap need "libafriikad" siiski päris nii head ei ole. Aga katsetasin nüüd järgi ja tõsi ta on - need maitsevad tõepoolest väga hästi, nagu päris.

Ja tõsi on seegi, et tegemist on väga süsivesikuvaese toiduga. Kollased oad leidsin Rimi sügavkülmaletist ja nendes on 3,3 g süsivesikuid 100 g kohta.



Oma esimese kollase oa friikate katse tegin ilma fritüürita. Panin lihtsalt väiksesse sügavasse potti paki searasva ja lasin selle võimalikult kuumaks. Ja seejärel keetsin kuumas õlis jaokaupa, umbes üks peotäis ube korraga.  Kahjuks siiski pliidil searasv päris nii kuumaks ei lähe, nagu fritüüris ja see esimene katse "friikaid" jäi veidi pehme ja läbivettinud ja erilist vaimustust ei äratanud.

Aga kuna ma olen ammu plaanid selgeks õppida erinevate toitude friteerimise, siis ostsingi omale lõpuks fritüüri. Valisin põhjamaise kvaliteediga OBH Nordica toote.


Korraga saab selles friteerida umbes 200 g toitu, searasva läheb sinna korraga 4 pakki ehk 800 grammi.

Õnneks ei ole LCHF-toitumise juures vaja friteerimist karta. Tuleb vaid vältida sobimatuid saiapuruga paneeringuid ja halbasid õlisid. Väga hea ja stabiilne rasv friteerimiseks ongi searasv. Hinnalt soodne, talub kõrget kuumust, toidule mingit kõrvalmaitset ei jäta. Osades poodides on see paigutatud võipakkide juurde, osades sügavkülmaletti. Ma ei ole veel päris täpset vastust leidnud küsimusele, mitu korda searasv uuesti kuumutamist talub.

Aga nüüd täpsemalt, kuidas ma kollase oa friikaid tegin.

Panin kõigepealt fritüüri külmutatud searasva sulama. Seal hakkas roheline tuli põlema, kui searasv oli peale sulamist õige temperatuuri saavutanud (180 kraadi). Siis panin restile pool pakki ube ja tõstsin resti fritüüri õige kuumusega õli sisse. Lasin ubadel seal umbes 15 minutit säriseda.


Peale seda nõrutasin ube veidi fritüüri kohal ja valasin need majapidamispaberile. Puistasin neile helde käega roosat himaalaja soola ja valmis söömiseks nad olidki. Täpselt nii krõbedad ja mõnusad, nagu pildilt näha.


Taldrikul on: pannil soojendatud eelmise päeva grill-liha, 2 võis praetud kirsstomatit, kollase oa friikad ja kodune majonees MCT-õlist, mille hulka segasin värsket hakitud tšillipipart ja küüslauku.