1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11

esmaspäev, 7. oktoober 2013

Treeningust ja kaalulangetamise tempost

Täna räägin kõigepealt sporditegemisest. Esmalt siis seda, et mina võtsin oma esimesed 25 kilo alla ilma igasugust sporti tegemata. LCHF-iga alustades, jaanuaris 2013, oli ju väljas külm ja libe ning siis ei tahtnud ma üldse välja kõndima-jalgrattaga sõitma minna. Siis tuli küll kevad, aga mul lihtsalt ei olnud tuju sportima hakata. Suvel proovisin korra jooksuprogrammi (http://www2.canada.com/vancouversun/sunrun/pdf/learntorun10k%20program.pdf), aga siis hakkasid põlved valutama ja nii see läks. Kaal langes ilusti edasi, kuna toitusin ju nii nagu vaja, lihased nõrgaks ei jäänud ja ma ei hakanud end ka liialt tagant sundima, kuna ju tuju polnud. Augustis lõpuks tekkis mul tahtmine end veidi liigutada, sellest ajast alates olengi käinud umbes 3-4 korda nädalas metsas jalutamas, 6-7 km korraga.

Aga mida ma tahan öelda on see, et sport on küll tore, annab hea toonuse ja enesetunde, aga sport ei ole otseses mõttes kaalulangetamiseks vajalik.  Kaal langeb ka ainult toitumist korrigeerides. Siiski, kaudses mõttes on sport muidugi kaalulangetamisele väga kasulik – hoiab tuju hea ja positiivse, toniseerib lihaseid ja parandab üldist konditsiooni.

Inimene, kes on väga ülekaaluline, nagu mina LCHF-iga alustades, ei peaks minu arvates kohe alguses omale väga suuri treeningplaane peale sundima. Sest iga uue asjaga alustades tahetakse ju kohe väga korralik ja püüdlik olla, arvatakse, et alla 5 korra nädalas treenimise ei tule üldse kõne allagi, kõhulihaseharjutusi vähemalt 200 tk päevas jne ning sedasi alustades võib omale kohe kindlasti liiga teha. Esiteks valutavad lihased, liiga suur väsimus, teiseks võib kergesti tekkida käegalöömise tunne, et „ ah ma ei jõua ju iga päev trenni teha, jääb ära, löön ka toitumisele käega“.

Teine aspekt on muidugi see, et kes teeb palju trenni, sellel tuleb ka hea söögiisu. LCHF-toitumise puhul ei ole vaja karta väga ülesöömist, küll aga ei võideta ju nende trenniga kulutatud kalorite osas suurt midagi. LCHF soovitab meil süüa seni, kuni kõht saab täis. Kui nüüd ohtralt trenni teha ja kaloreid kulutada ning peale seda normaalselt omal kõht täis süüa, siis inimene sööbki nö. tasa. Tekib küll võit treenituse koha pealt, saab värskes õhus olla ja muud hüved, aga kaalule see mingit erilist mõju ei avalda. Kaalu langetab ikkagi sobiv toitumine, trenn on lihtsalt väikseks boonuseks ja minu nägemuses eelkõige just tujutõstjaks.

Mind ajavad alati muigama soovitused stiilis: tule bussi pealt üks peatus varem maha, siis saad saledaks või mine lifti asemel trepist jne. Kahjuks ei saa keegi saledaks ainuüksi bussi pealt üks peatus varem maha tulles või lifti asemel trepist minnes. Saab omale vaid kinnisideed J

Siiski, ka mina käin nüüd üsna regulaarselt metsas kõndimas, 6-7 km korraga ja umbes 3-4 korda nädalas, sõltuvalt sellest, kuidas tuju ja aega on. Aga ma ei käi kõndimas küll kaalulangetamise eesmärgil, pigem on mineku põhjuseks ikka, et end tuulutada, ilusat sügist nautida, värskes õhus olla, tuju teeb heaks, mõnus on kuulata raadiosaateid ja audioraamatuid, koeral on hea meel metsa minna jne.

Seega, minu soovitus on, et hulluks ei maksa minna, mingit hüpersuper ülitreenitust taga ajada pole mõtet, võtke sporti mõnuga J
 
***
Teine teema, millest täna rääkida tahan, on kaalulangetamise tempo. Mina kaotasin oma esimesed 20 kilo nelja ja poole kuuga ning täiesti ühe jutiga, vahele ei tulnud ühtegi pluss- ega nullnädalat. See 20 kilo läks ka ülimalt kerge vaevaga, st sõin tõesti palju ja kõike LCHF-sõbralikku. Seega algajatel ja suurekaalulistel soovitan LCHF-i esialgu ikka vabalt võtta, mingit erilist rangust pole taga ajada tarvis. Sellest 20 kilost edasi ei ole minu isiklik kaalulangus aga nii libedalt läinud. Viimase 9 kilo langetamine on aega võtnud teist samapalju, 4,5 kuud. Ilmselt võib nüüd päris viimase 15 kiloga veel tunduvalt kauem minna. Aga see ongi normaalne. Vanast kaalujälgimise ajast mäletan, et ma lugesin oma ülekilod kokku ja siis arvestasin, et iga nädal võtan kilo maha ning võisin märkmikusse tärni teha, et vot sel ja sel kuupäeval olen ma ideaalkaalus ja eks ma tavaliselt olingi. Kaalulangus pidi siis toimuma kiiresti, et saaks ruttu kaelast ära, sest see protsess oli nii vastik, toidud olid maitsetud ja lurrid, pidevalt piinas nälg ja nõrkus ning tõesti oli kiiresti vaja sellest jamast pääseda. Kahjuks kadusid alati saavutatud tulemused sama kiiresti või kiireminigi kui oli toimunud kaalulangus ;)

Nüüd LCHF-iga ei ole mul aga kiiret kuhugi. Nagunii ei ole mul plaanis oma toitumist peale eesmärgi saavutamist muuta. Toidud on ju niivõrd maitsvad, elu lihtne ja enesetunne hea – mis hea pärast ma peaksin tahtma tagasi minna leiva, kartuli, jahu, makaronide ja suhkru juurde?! No thanks! Kiiret ei ole tõesti mitte kõige vähematki. Võtku mul nende viimase 15 kilo allavõtmine 3 kuud või kasvõi aasta, eks läheb nii, nagu kehal hea on. On ju ka võimalus, et mu kaal stabiliseerub hoopis varem, et ei lähegi päris 15 kilo enam alla. Ka sel juhul ei ole midagi hullu, ju siis nii on parem. Kes ütles, et mu ideaalkaal just see ümmargune number peaks olema, mille ma praegu olen enda jaoks välja valinud. Eks aeg näitab. LCHF juhised ütlevad ju üsna selgelt, et see kaalu normaliseeriv, teed ja teed ning lõpuks jääb kaal selle koha peal seisma, kus kehal hea on. Ja mingeid aja peale kiirdieete mul enam tõesti ei ole tarvis teha, need jäävad nooruse lolluse aega.

Peaasi, et enesetunne selle toitumise juures hea püsib, siis ja ainult siis on see jätkusuutlik. Või nagu ütles üks Rootsi LCHF-i eestvedaja: andke LCHF-ile võimalus üheks aastaks ja te näete, kuidas teie tervis saab korda ning kaal selle kõrvalt samuti. Seega, jällegi on minu soovitus, et võtke LCHF-toitumist mõnuga J

Lisan siia lõppu veel pildi oma tänasest hommikusöögist. Rasvakohv, pisike viil gouda juustu, vähisabad koos porru, tilli ja hellmann’s 80%  majoneesiga.

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.