Maailma parimast dieedipidajast stabiilse kaaluga inimeseks

Tuntud Rootsi LCHF-blogija ja mitmete LCHF-raamatute autor Åse kirjutas hiljuti oma blogis ühe hästi huvitava artikli oma kaalu-ajaloost. Mulle nii meeldis see jutt, et palusin temalt luba see eesti keelde tõlkida, et seda oma lugejategagi jagada. Ja õnneks Åse lubas seda lahkesti teiega jagada. 

Jutt ise asub siin: http://56kilo.se/fran-varldens-basta-bantare-till-viktstabil/

Tõlgin:

Maailma parimast dieedipidajast stabiilse kaaluga inimeseks

Mul on palju vanu lugejaid, kes minu lugu juba teavad. Aga mul on ka palju uusi lugejaid, kes tegelikult ei tea, kuidas minu blogi 56kilo.se alguse sai, millega ma nüüd juba aastaid tegelenud olen. Mõnikord unustan ma selle ka ise ära, sest nüüd olen ma ju harjunud, et asjad on nii, nagu nad praegu on.

Tänasel päeval olen ma täiesti normaalkaaluline, kindlasti mitte kõige peenikesem, mis ma kunagi olnud olen, kõige saledamana olen ma kaalunud ka 8 kg vähem kui täna, soovkaalus Kaalujälgijana aastal 1999.

Ning see ei olegi oluline, kui peenike ma olen olnud ega isegi mitte see, kui paks ma olen olnud. Minu jaoks kõige olulisem on see, et mu kaal on stabiilne.

Korrastasin hiljuti oma vanu pilte, mis mul olid erinevate väliste kõvaketaste peal laiali, nüüd on need kõik koos ühe peal ja imporditud Adobe Lightroomi, mida ma kasutan oma piltide jaoks, see töötab ka teegina ja ma saan sealt kergesti kuupäevade järgi pilte sorteerida. Kõik mu pildid alates aastast 1999 kuni tänaseni on nüüd seal. Ehk siis teisisõnu kolm rasedust, kolm sünnitust, reisid, sünnipäevad ja palju kaalustõuse ja kaalulangetamisi.

Mind jahmatab, kuidas ma tean täpselt, milline ma mingitel reisidel, aastatel, kevadetel, suvedel, sügistel ja talvedel välja nägin. Alates aastast 1988, kui ma alustasin oma dieedipidaja karjääri.

Ma tean, et ma olin kõige peenikesem aastatel 1999-2000 ja kevadel 2007. Ma tean, et ma olin natuke paks ja ülipaks terve 2008. aasta. Nii enne rasedaks jäämist, raseduse ajal kui ka peale rasedust. Ma tean, kuidas mul sai kõrini, kui mu Alice 2008. aasta talvel sündis. Kuidas ma sain lõpuks aru, et ma pean lõpetama rasvavaese ja süsivesikurikka toitumise. Ma läksin 2009. aastal üle süsivesikuvaesele toitumisele ja alates sellest ajast on mu kaal olnud stabiilne.

Ei ole just eriti tore oma pilte sorteerida ja näha, kui palju mu kaal on üles-alla kõikunud. Mõnikord, kui ma panen endast mingi vana pildi näiteks instagrammi, saab see alati hea tagasiside osaliseks, alati ütleb keegi:

- Sa olid siis sama ilus.

- Ilus siis ja ilus praegu.

Ja ma tean, et inimesed mõtlevad sellega head, aga unustatakse üks tähtis asi. Asi ei ole välimuses! Loomulikult tunnen ma end täna paremini, kui ma saan kanda selliseid riideid, mida tahan, kui ma tunnen end oma kehas mugavalt ja kui ma ei pea end halvasti tundma. Ma olen üsna lühikest kasvu ja iga mu ülekilo on kohe näha. Aga suurim võit on siiski see, et ma olen lõpetanud kaalus üles-alla kõikumise. See on kirjeldamatu tunne, kui ärkad ühel hommikul ja avastad, et oled end lühikese ajaga 10 kilo raskemaks söönud. Paanika. Olla vangina kehas, mis ei saa olla minu oma!

Osta riideid, mille kohta tegelikult arvad, et need on üsna mittemidagiütlevad ja tegelikult lausa koledad, aga et nad hetkel lihtsalt peidavad – see ei ole ju mina.

Olla kogu aeg ja ikka uuesti kaaluslangetamisele keskendunud.

Paljudes minuga tehtud artiklites on keskendutud sellele, kui palju ma süsivesikuvaese toitumisega alla olen võtnud, aga ma ise arvan, et see on täiesti ebahuvitav.

Ma võtsin kaalust alla kiiremini ja rohkem, kui ma sõin vähe kaloreid ja vähe rasva. Ma ei soovi süsivesikuvaese toitumisega kaalulangust rõhutada.

Siin on söögipäev piltides aastast 2007.

Hommikusöök kell 6:58 : Polar extrem lapi leib koos 8% sulatatud juustu, 3% salaami, 17% juustu ja suhkruvaba marmelaadiga.

Vahepala kell 9:18 : Kaalujälgijate šokolaad

Lõunasöök kell 11:50 : Praetud lõhe, 3-4 kartulit, brokoli ja pulbrist tehtud kaste (rasvavaene)

Vahepala kell 12:55 : üks õun

Vahepala 2 kell 14:28 : rasvatust jogurtist ja marjadest tehtud smoothie

Õhtusöök kell 17:30 : Kelda taipärane supp 4% koos täisteranuudlitega

Esiteks tekib küsimus, kus on küll valgud?? Nagu näete, oli põhitähelepanu süsivesikutel. Rasv oli põhimõtteliselt olematu.

Aga sellise toitumisega sain ma oma kaalu 6 kuuga 80 kilolt 56 kilole.

Kuid midagi oli ju ilmselt sellisel toitumiskaval viga. See toimis küll suurepäraselt kaalulangetamiseks, ma olin ju energiapuudujäägis ja ma ei mäleta ka, et ma näljane oleksin olnud – küll aga olid mul isud ja see paistab selgelt välja ka sellest, et päevas oli vaja kolme vahepala!

Võrdle seda toitumiskava minu praeguse toitumisega, kui ma tavaliselt söön päevas vaid kaks suuremat söögikorda ja mõnikord veel ühe valgurikka vahepala.

Inimesed saadavad mulle igapäevaselt palju küsimusi (kõige rohkem instagrammis), kui ma oma toitude pilte üles panen: ”Kas seda võib süüa?” (Need küsimused puudutavad tavaliselt maguskartulit, puuvilju, minimaisi jms).

Minu vastus on alati: Kes võib süüa? Mina võin neid süüa.

Sest kui ma midagi oma kaalukõikumistest ja eelkõige viimasest viiest stabiilse kaaluga aastast õppinud olen, siis seda, et tuleb süüa tagajärgedele mõeldes.

Mis tagajärg sellel on, kui ma seda söön? See võib ju olla mida iganes, alates kaalutõusust kuni kaalulanguseni, isudest vedelikupeetuseni, pikast küllastustundest lühikeseni.

Ma söön KÕIKE, aga ma tean, mida süües ma end kõige paremini tunnen ja millised on tagajärjed.

Seda soovin ma ka kõigile, kellel on probleemid oma kaalu ja toitumisega. Kas asi ei toimi? MUUDA SEDA!!! Kas asi toimib ja tunned end hästi? ÄRA MUUDA.

Ülaltoodud piltidel olen peenike. Ma kaalun seal 56 kilo (tänasel päeval kaalun ma tavaliselt 58-59 kilo). See on juunis 2007.

Siin olen ma aga 11 kuud hiljem:

(mitte just kaunistav pilt, mis soeng mul on??? Mis mul seljas on??)

Mul ei ole oma raseduste ajal kunagi suuremaid isusid olnud, asi on olnud lihtsalt selles, et ma peitsin end oma kasvava kõhu taha ja süüdistasin seda, sest see andis mulle ju põhjuse süüa iga päev 1 kilo komme koos rohke rämpstoiduga. Minu vaesed lapsed.

Üks aasta hiljem olin ma jälle tagasi oma soovkaalus (56-58) ja sinna olen ma ka püsima jäänud. Mu kaal kõikus endiselt veidi liiga palju, enne kui leidsin enda jaoks perioodilise paastu aastal 2012, aga need kõikumised ei olnud kunagi 10 kilo, pigem 5 kilo kõige rohkem. Praegusel ajal kõigub mu kaal kõige rohkem 1-2 kg üles-alla, sõltuvalt sellest, kui liberaalselt ma olen söönud. Aga kunagi ei lähe asi nii kaugele, et ma peaksin mingeid karme meetmeid rakendama hakkama, piisab vaid, kui ma jätan ära mõne kahjuliku harjumuse.

Mis siis ikkagi juhtus?

Süsivesikuvaene toitumine andis mulle raamid, tänu millele ma ei pidanud enam nii palju arvestama ega mõtlema. Küllastustunne kestis nüüd pikalt, isud olid kontrolli all ja toidule keskendumine vähenes.

Perioodiline paast andis mulle veelgi rohkem ükskõiksust toidu vastu ja veel parema nälja ja täiskõhutundevahelise tasakaalu. Sel ajal lõi aju uusi seoseid, nagu ma tavaliselt ütlen, uusi signaale ja niidikesi ning mul tekkisid uued harjumused ja uued piirid, mis puudutab täiskõhutunnet ja nälga.

Tänasel päeval ei ole mul tarvis enam nii range olla, kui esimesel kolmel aastal peale oma toitumise muutmist. Täna toimib kõik automaatselt, ma tunnen kohe, kui ma söön midagi, mis ei ole minu jaoks optimaalne.

Minu suurimad kõrgenenud nälja ja isude põhjustajad on: rasvased piimatooted (paraku on see nii, aga ma keeldun söömast rasvavaeseid tooteid, seepärast söön ma neid harva), nisujahu ja täisterajahu ning sagedased toidukorrad. Ja loomulikult suhkur küpsetistes, kommides jm.

Ma tunnen end kõige paremini LOOMULIKKU toitu süües. Ohtralt valku (ma armastan mune!!) ja loomulikult rasvaseid tooteid, igat värvi köögivilju (ka juurvilju) ning ma kasutan puuvilju maiustusena. Eileõhtune magustoit oli mul näiteks mangojäätis, mille tegin kohupiimast, külmutatud mangost ja vanillipulbrist.

Saadan sulle palju kallistusi!