Anna Hallén: kui LCHF-ist jääb väheks

Tõlgin ühe vana hea artikli tuntud Rootsi LCHF-toitumisnõustajalt ja paljude LCHF-raamatute autorilt Anna Hallénilt. Kui see artikkel ilmus, tekitas see palju kõmu ja vastukaja. Osad olid allpooltooduga kahel käel nõus, osad vaidlesid vastu. Otsustage ise :) Kui aega saan, tõlgin mõni päev selle artikli vastukaja ka.

Artikkel pärineb siit: http://www.annahallen.se/hjalp-jag-gar-upp-i-vikt-igen

Appi, ma võtan jälle kaalus juurde!!!

Sa dieeditad ja näljutad, aga võtad ometi kaalus juurde. Sa satud iga juurdevõetud kiloga järjest suuremasse segadusse. Sa võtad kasutusele järjest karmimad abinõud. Ja siis leiad sa lõpuks LCHF-i. Sa hakkad jälle sööma, kõik toimib ja su kaal langeb. Lõpuks ometi leidsid midagi, mis toimib! Sul on kõht täis ja süda rahul. 

Aasta pärast, kui oled juba 10-20 kilo kergem, saad palju tähelepanu ja kiidusõnu. Kõik tundub imeline!

Nüüd oled sina üks nendest edulugudest, millest igal pool kirjutatakse.

Möödub veel üks-kaks aastat ja nüüd hakkavad su kilod vaikselt tagasi tulema. Sa satud paanikasse. LCHF-ist saab võitlus. Vähem süsivesikuid, rohkem rasva. Veel vähem süsivesikuid, veel rohkem rasva. Foorumites annavad kõik sulle nõu. Palju erinevaid nõuandeid. Vähenda toidu kogust, suurenda toidu kogust.

Mis küll toimub?

Alustame algusest. Mis oli selle põhjuseks, et sa üldse hakkasid sööma rohkem kui olid plaaninud? Miks sa hakkasid niimoodi sööma, et tekitasid omale ülekaalu? Sest ega keegi ei söö ju ennast lihtsalt sellepärast paksuks, et pärast oleks suur rõõm eluaeg dieeti pidada. Niisiis, mis „sundis“ sind  minema vastu oma unistustele ja eesmärkidele?

Kolm tavalist põhjust selleks on (ja nüüd ma küll üldistan väga laialt):

1.      Sa tegeled lohutussöömisega ja/või ravid söömisega oma ärevust ja muret. Süsivesikud tõstavad serotoniinitaset, mis omakorda tekitab sinu kehas rahulolutunde. Kahjuks pead sa ALATI doosi suurendama, mis tähendab, et sa vajad järjest rohkem ja rohkem süsivesikuid, et samasugust leevendust saavutada. Sinu kaal tõuseb…

2.      Sa sööd „kaifi“ saamiseks, sest sa ei ole piisavalt stimuleeritud, sa igavled ja su elu on nagu „oraval rattas“. Süsivesikud tõstavad dopamiinitaset ja annavad su elule mõnusa kaifi. Sa tead juba, et kui sul midagi paremat teha ei ole, siis lähed kööki külmkapi juurde (või sahvrisse, kus võid teha šokolaadiküpsise tainast ja süüa seda otse kausist). Kahjuks pead sa ALATI doosi tõstma, mis tähendab, et sa vajad järjest rohkem süsivesikuid, et samasugust leevendust saavutada. Sinu kaal tõuseb…

3.      Sa oled suhkrusõltlane. Sinu aju biokeemia „nõuab“ mõnuainet. Ning sind võivad käivitada nii toit kui ka tunded. LCHF-iga on toidu-käivitajad ära võetud. Aga kõik sinu tunde-käivitajad on tavaliselt läbi töötamata ja täiel jõul alles.

Mis juhtub, kui lähed üle rangele LCHF-ile? Sa saad suure tulva ketoonide osaliseks. Sinu sõltuvusega aju ütleb selle peale „njämma“.

Ketoonid on nimelt tugevalt ärevust summutavad, tugevalt valu vaigistavad, nad võtavad ära söögiisu ja tekitavad eurfooriatunde. Kui sa enne elasid serotoniini peal, siis nüüd oled oma ärevusest vaba ilma süsivesikuteta. Kui sa enne vajasid dopamiini-laksu, siis nüüd oled eufooriline ilma süsivesikuteta. Ja sul pole söögiisu! Milline suurepärane kontrollitunne!

Aga vajadus on alles! Ja kõikide aju mõjutavate mõnuainete doose tuleb tõsta, et saavutada samasugust tulemust, nagu varem…

Nii et mõne aja pärast ketoonid enam ei toimi. Sa pead nende kogust suurendama. Nüüd tuleb süsivesikuid taga ajama hakata. Nüüd tuleb ketoonid maksimaalselt lakke ajada. „Vähendada süsivesikuid nullini ja suurendada rasva“.

Pead veel mõnda aega niimoodi vastu. Aga varsti vajab keha veel rohkem!

Siinkohal hakkavad mõned trenni tegema. Tugev trenn annab endorfiine. Endorfiinid on nagu keha morfiin. Lõpuks ometi, uus ärevuse maandaja, uus valuvaigisti ja treening iseenesest annab juba kaifi. Ja ega siis trennitegemine ometi kahjulik ei ole? Aga mõnuaine doosi peab ju suurendama. Siinkohal hakatakse kas veidi rohkem sööma, tihti piimatooteid ja seemne-näkileiba (jah, need on ju süsivesikud, aga need on ju „lubatud“) või hakatakse veel rohkem trenni tegema. Ja veel rohkem trenni teema. Ja veel rohkem trenni tegema. Lõpuks tehakse nädalas 10-12 tundi trenni ja kommentaar on seejuures „trenn on ju nii kasulik“. Nüüd hakkab keha vaikselt üles ütlema. Me oleme ületanud tervislikkuse piiri, sest me ajame taga mõnuainet.

Siinkohal hakkab meie kaal vaikselt, kuid kindlalt tõusma. Mõned hüppasid vahepeal trennirongile, teised võtsid juurde juba siis, kui süsivesikute nullimine enam ei aidanud.

Kui sul nüüd veab, siis armud sa sel hetkel uuesti! Selle keemiline mõju paneb su kilod jälle sulama … mõneks ajaks. Sest armumine on ärevust maandav, annab sulle kaifi ja keha saab jälle oma mõnuaine kätte. Kui armumine läbi saab ja muutub armastuseks – siis on jälle aeg käes. Kilod tulevad vaikselt tagasi.

Selleks, et oma kaalu hoida, pead likvideerima põhjuse, miks sa kunagi üldse ülesööma hakkasid. Juhul, kui see oli ärevuse ja mure leevendamiseks või oma ellu kaifi loomiseks.

Aga kui sa sõid üle ainult sellepärast, et sinu varasem toitumisviis sinu ülesöömist käivitas ja LCHF lõi rahuliku olemise – jah, sel juhul sa uuesti juurde ei võta. Me oleme kõik erinevad.

Kas siis uuesti kaalus juurde võttev punt saab tuntuks kui „bad-stories“? Ei, neid ei ole üldse näha ja me ülejäänud arvame, et kõigil teistel õnnestub see, ainult mitte minul. Me unustame jagamast oma probleeme ja murekohti. Me tunneme veidi piinlikkust, kui kõik teised saavad, aga mitte mina.

Lahendus – miks sa end üldse alguses ülekaaluliseks sõid? See põhjus tuleb likvideerida. Edu!